Muljeid ja soovitusi jagavad SoLeMiJo lauljad Kristina Kurm ja Veljo Runnel.
Tartu kammerkoor SoLeMiJo oli juba mitu aastat kibelenud reisile, et viia laulurõõmu ka Eestimaalt kaugemale. Nüüd, oktoobrikuu esimestel päevadel, tegime oma soovi teoks ja käisime kontserdireisil Gruusia pealinnas Tbilisis.
Kooriga reisides on kõige keskmes mõistagi laulmine. Ka meie lähtusime nii reisi kavandamisel kui ka kohapeal oma tegevusi sättides sellest, kas, kus ja millal me saame esineda. Ja tuleb tõdeda, et see selgus lõplikult alles paar nädalat enne reisi. Siit ka esimene soovitus: alusta oma reisi ja kontsertide planeerimist varakult, sest see võib kaua aega võtta. Eriti siis, kui Gruusias on veel suviselt soojad sügisilmad ja inimesed pole puhkuserežiimist veel päriselt välja tulnud.
Meie esimene kontsert oli kohe saabumise päeva õhtul Tbilisi Hillsis. See on imeline golfikeskus Tbilisi külje all, mida juhivad, üllatus-üllatus, eestlased! Tbilisi Hillsist avanevad lummavad vaated tasandikele ja taamal laiuvatele mägedele ning kloostrile mäenõlval. Meie kontsert toimus tähenduslikul õhtul, mil tähistati 30 aasta möödumist Abhaasia sõja lõpust. Eesti suursaatkond Tbilisis oli sel puhul külla kutsunud teiste riikide diplomaate, kellele korraldati golfikeskuses vastuvõtt koos kontserdi ja õhtusöögiga ning õhtu lõppedes oli plaan veel vaadata üheskoos filmi “Mandariinid”.
Aga jah, juba esimesel õhtul õppisime selgeks lühendi GMT tegeliku tähenduse: Georgian Mañana Time (tõlkes: Gruusia küll-homme-jõuab aeg). Pole põhjust üllatuda, kui isegi saatkonna korraldatud ametlikumale üritusele saabuvad külalised tükk aega (poolteist tundi!) välja kuulutatud algusajast hiljem. Nii nihkus sujuvalt ka meie kontserdi algusaeg. Siiski sobis meie folkloorihõnguline kava sumedasse sügisõhtusse kenasti. Veljo Tormise ja teiste Eesti heliloojate rahvamuusikatöötlused, osa neist koos liikumisseadega, paistsid publikule igati meeldivat.
Meie teine kontsert toimus järgmisel õhtul kohalikus kultuurikeskuses, Tbilisi Movement teatris. See oli SoLeMiJo ajaloos esimene kogemus anda kontserti black box’is. Teadsime ette, et lisaks meile astub sel kontserdil üles Euroopa Ülikooli koor. Kontserdi alguses andsimegi edasi Eesti Maaülikooli tervituse heale partnerülikoolile Tbilisis, kes meile seda esinemisvõimalust pakkus, ja kutsusime kuulajaid külastama Tartut kui järgmise aasta Euroopa kultuuripealinna. Siseruumides saime esitada rahvamuusikatöötluste kõrval ka nõudlikumat repertuaari, seega olid meie kavas veel mitmed klassikalised koorilaulud Eesti heliloojatelt (G. Ernesaks, P. Uusberg, T. Vettik).
Meie etteaste oli õhtu esimene, mistap olime põnevil, mis pärast meid juhtuma hakkab. Järgmisena astusidki üles kohalikud staarid Euroopa Ülikoolist. Just nimelt staarid, sest koorilauluga sarnanes järgnev üsna vähe: taustamuusika tuli makilindilt ja noored laulsid poplaule. Alguses koos, siis ühekaupa. See kõik meenutas koolinoorte versiooni Eurovisioonist, kus esitused olid veidi üle võlli, aga samas nunnud. Nende juhendajad vaatasid esitusi ennastunustavalt, aplodeerisid südamest ja laulsid partiisid kaasa. Üliõpilased olid kohale meelitanud korraliku hulga publikut: oma sõpru ja fänne. Kõige toredam oli aga see, et pärast esinemiste lõppu tulid noored artistid meie juurde ja olid siiralt vaimustatud sellest, mida me olime laval teinud. Tundus, et Eesti-tüüpi koorilaul on neile üsna eksootiline muusikavorm.
Kontserttegevuse kõrvalt jäi meil mahti ka Tbilisi linnaga tutvumiseks ning Gruusia imeliste toitude ja veinide nautimiseks. Tbilisi on võluv, natuke koduselt-lohakalt räämas vanalinnaga, kuid samas läänelike sugemetega linn. Selle mõne päeva jooksul said meile selgeks kõige otstarbekamad liikumisviisid (Bolti takso), kujunesid välja lemmiksöögikohad (kindel soovitus on Suli restoran vanalinnas) ja lemmiktoidud (hinkalid, dolmad, suvikõrvitsa-baklažaani-paprika hautis ehk ajapsandali, hartšo ning muidugi hatšapuri). Absoluutselt igasugune vein kõlbas juua, isegi poolmagus. Tänavatel müüdi Kindzmarauli-maitselist jäätist.
Kontsertide pinge ning vanalinna ja botaanikaaia pikkadest jalutuskäikudest valutavad jalad päästis kohalik väävlirohke veega allikatele ehitatud saun, kus omal ajal Puškingi hingele leevendust leidis. Neid kaarja kupliga pooleldi maa all asuvaid saunu leidub vanalinnas mitmeid. Hamamis sai korralikku saunaleili, värskendada end külmas basseinis ja kuumutada end 40+ kraadises basseinis, kus üle viie minuti olla ei soovitatud. Lisateenusena sai tellida ka pesemise, kus vastavalt saunalise soole tuli tädike või onuke ja kooris vana naha, seebitas su sisse, masseeris mõnusalt ja loputas puhtaks. Saunast väljusid uued inimesed!
Elamust pakkus rahvuslik õhtusöök Etno Tsiskvili restoranis, kus esinesid Gruusia rahvamuusikud ja -tantsijad. Söögilaud oli külluslik, kõik maitses imehästi ning teenindus oli esmaklassiline. Et sinna õhtustama pääseda, tuleb laud varakult reserveerida. Grusiinid on väga sõbralikud ja külalislahked, kuid samas valmis valvsuse kaotanud rumalal turistil naha üle kõrvade tõmbama. Nii võib näiteks lennujaama taksojuht küsida sult vanalinna sõidutamise eest viis korda kõrgemat hinda, kui te pole enne autosse istumist lõpphinda täpselt kokku leppinud.
Oma Gruusia-reisi viimasel päeval katsetasime kohalikku turismiteenust ja tellisime hommikust õhtuni kestva bussireisi tuntud veinipiirkonda Kahheetiasse. Hommik algas mitte just paljutõotavalt: ootasime bussi seal, kus bussi ei olnud. Kui bussimure sai lahendatud, kohtusime giidiga, kes ehmatas meid oma käriseva häälega. Selgus, et selle põhjuseks polnud mitte eelmisel õhtul pikaks läinud pidu, vaid hiljuti toimunud operatsioon. Giid Beso tegi oma tööd ihu ja hingega. Trotsides arsti hoiatusi, tulistas ta meile järgnenud kümne tunni jooksul lugusid Kahheetia kangelastest ja pühakutest, korraldas peatustes minidegusteerimisi ning tutvustas kohalikku toidu- ja veinikultuuri. Kasutasime võimalust ja võtsime laulu üles ka peatuspaikades, näiteks pühak Nino katedraalis Sighnaghis.
Nagu Eesti kooridel kombeks, laulsime bussis tagasiteel Tbilisisse. Beso kuulas meid võlutult, filmis telefoniga ja saatis videod kohe oma sõpradele kuulamiseks-vaatamiseks. Ta ütles, et meie laulud tekitasid temas jõulutunde. Üsna ootamatu seos, aga vahva ja siiras sellegipoolest. Mõnes mõttes võib öelda, et see bussireis oli meie reisi kolmas kontsert ning suutsime sel kontserdil meie publikuks olevaid grusiine – bussijuhti ja giidi – Eesti koorimuusikaga üllatada ja rõõmustada.
Kokkuvõttes soovitame Gruusiat (kontserdi)reisi sihtkohana vägagi, kui teatav juhuslikkus, korratus ja loominguline suhtumine aega koorile sobivad. Hinnad on Gruusias odavamad kui Eestis, viinamarjad magusamad kui Eestis, ilm soojem kui Eestis … Reisi korraldamine omal käel ei olnud ka ülemäära keeruline, kuid kindlasti on hea oma plaane arutada kellegagi, kes kohalikke olusid hästi tunneb. Meie heaks nõuandjaks oli aastaid Gruusias elanud Triin.
Täname Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali, kes meid toetas. Samuti Sihtasutust Tartu 2024, kes varustas meid kultuuripealinna meenetega. Ning suur ja südamlik tänu Tbilisi Hillsile, Eesti suursaatkonnale Tbilisis ning Euroopa Ülikoolile, tänu kellele me leidsime Gruusias endale esinemisvõimalused!