Tekst: Tõnis Hallaste (Kammerkoor Kolm Lindu)
Fotod: Kaspars Teilans / IBSCC

Hiljuti lahvatas ajakirjanduses väikestviisi poleemika teemal, kas lätlastel saab tõesti olla parem laulupidu kui eestlastel. Samavõrd võiks küsida veidi provotseerivalt, kas pole lätlastel ehk ka etem rahvusvaheline koorikonkurss. Vähemalt tean oma kogemuse pinnalt, et Jūrmala konkurss – ametliku nimega rahvusvaheline Läänemere koorikonkurss (International Baltic Sea Choir Competition ehk IBSCC), aga kes neid konkursside nimesid ikka meeles peab, enamasti nimetatakse neid ikka toimumiskoha järgi – on mulle endale alati rohkem meeldinud. 

Saabugem avakontserdile Dubulti kirikusse, kus kõik koorid astuvad üles muusikalise suupistega – ja kus saab luua esmase pingerea. Kõik 10 koori astusid üles samas järjekorras, milles järgmisel päeval konkureeriti. Ühe-kahe loo põhjal ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi, aga mingi eelaimduse sai siiski kätte. Selle põhjal tekkis mul neli lemmikut: S:t Jacobs Vokalensemble (favoriidid nii ehk naa); Norra akadeemiline naiskoor (väga suur naiskoor, aga esinesid väga huvitavalt); segakoor Gratia (indoneeslased on konkurssidel alati väljapaistvad, üllatas aga nende sümpaatsus) ning Iiri noortekoor Dublin Youth Choir (senisest viiest korrast kahel oli peavõidu pälvinud Iiri koor). Viiest GP-sse minevast koorist tundusid neli olevat lukus. Meie Encore tegi hea Pärdi “Morning Stari”, väga meeldis meesrühmade mahlane, ent siiski sametine kõla – igatahes oli lootust saada esimese viie sekka. 

Ka ülejäänud koorid kõlasid hästi ja oli näha, et seekord polnud ükski koor B-kategooriast (seda on varem siiski ette tulnud) – siiski tundsin mitme koori juures kergendust, et nad kolmandat lugu ei teinud. Näiteks üks Läti segakooridest oli väga kahvatu: kuulad ja mõtled, et siin võiks justnagu olla kulminatsioon, kahju ainult, et lauljad sellest aru ei saanud. Kui ma nägin järgmisel päeval oma dirigenti Küllike Joosingut, ütles ta, et ohhoo, segakoor Austrums võttis oma GP kavasse meiegi lauldud Whitacre’i loo “With a Lily in Your Hand”. Vastasin talle irevil sui: “Kahju, et me seda siis kuulda ei saa!”

Järgmine hommik, uus päev. Väike seikluslik vahelepõige ka: konkurss pidi algama kl 11 ning mina ja kammerkooride liidu juhatusse kuuluv Liis Rull eeldasime saada sinna liidu poolt meile renditud autoga. Küll aga tuli välja, et parasjagu toimus velomaratons: teed olid rattureid täis ja autodele kinni. Polnud aga hullu, olime Google’i järgi konkursipaigast umbes 30 jalutusminuti kaugusel – küll jõuab kohale! Minu enesekindlal mahitamisel läksime hotelli juurest paremale ja hakkasime kõndima samas suunas, kust eelmisel õhtul Dubulti kirikust tagasi tulime. Natukese aja pärast kontrollisime kaarti: ennustatud 30 minutist oli vahepeal saanud 45! Ent elagu Boldi tõukerattad, jõudsime siiski kohale.

Jätkan muljetust kõigi 10 koori ülevaatega esinemisjärjekorras, sest konkursi esimeses voorus olid kõik silmapaistvad, märkimisväärsed ja arutust väärivad. Kõigi kooride konkursisooritused on siiski loomuliku talendi, meeletu töö ning esinemishetkel toimuva kunstilise liigutuse summa või korrutis, sellest lugu pidades eelistan veidi sõnadega liialdada. Kohustusliku kava vooru nõudmised on väga karmid: esiteks kõigile ühine kohustuslik laul (vastavalt nais- või segakoori seades), romantismiajastu lugu, kaasaegne lugu (kirjutatud pärast aastat 2000) ja ühehäälne rahvalaul oma kodumaalt. Esialgu võiks tunduda, et liigagi ahendav, ent kuulajana on põnev jälgida, kuidas on kellelgi õnnestunud need nõudmised veenvaks ja konkursikõlbulikuks lahendada. 

Ise kuulasin esimest koori, Dublini noortekoori ukse tagant, kelle kava paistis olevat väga hästi läbimõeldud. Nad alustasid ühehäälse looga (seega said kohe demonstreerida oma lummavat iirlaslikku häälenõtkust), jätkasid üsna tundliku versiooniga kohustuslikust loost, seejärel Rheinbergeri “Abendlied” ja lõpus krapsakas-särtsakas efektne kaasaegne lugu. Õrnus oli nende märksõna. Minule oli suurim elamus kaunilt kõlanud “Abendlied”, milles mõlemad tenoripartiid kõlasid enesekindlalt, ent noorusliku siredusega. Ukse tagant jätsid nad igatahes ühe potentsiaalse favoriidi mulje. Kui sisse jõudsin, küsisin Liisilt muljeid: teda segas jaburavõitu koreograafia viimases loos, mis pärssis laulmist. Õnneks olid nad sama loo pannud GP kavva, seega oli lootust seda saalist kuulda ja näha. 

Kui Iiri koor panustas tundlikkusele, siis kohe nende järel tuli lavale jõulisemat kõlakultuuri esindav Norra naiskoor Kvindelige Studenters Sangforening ehk Oslo ülikooli naisüliõpilaste lauluselts. See maailma vanim akadeemiline naiskoor oli üllatav elamus. Naiskoorid kui kooriliik pole üldiselt mu esimene ega teine valik: sageli kõlatakse neidudekoori jätkuna, mingi pehme ilutsemisena. Nemad olid aga tõelised naised: sopranid mitte ei sirisenud, vaid voogasid; aldid mitte ei mühisenud, vaid kandsid. Nende mezzoforte ja fortissimo vahel oli üllatavalt palju helikraade, jaguneti selgelt ja teadlikult veel viieks või kuueks vaheastmeks lisaks tavalisele fortele. Kohati läks kogu seda voogamist ja kandmist siiski paljuks. Teised arvasid, et dünaamilisi võimalusi võinuks veidi rohkem kasutada: valdavalt läheneti fortissimo järgmisele astmele, kuulmekilede rebestamisele. Nad olid küll suurepärased, aga nad olid üks kolmest koorist, kellele saal jäi veidi väikseks. Tagantjärele mõeldes on omamoodi õpetlik, et kõik kolm pääsesid ka poodiumikohtadele.

Soome noortekoori – Suomen nuorisokuoro – olen varemgi kuulnud ja teadsin, et nad ei pakuks mingit konkurentsi meie Eesti Noorte Segakoorile, mida oleks nime põhjal siiski oodanud. Nad väga meeldisid mõnele me seltskonnast, kuivõrd neil oli omajagu dünaamilist ulatust päris pianissimo’st forte’ni. Igatahes tõid soomlased pärast Norra naiste jõulist kõla oma õrnusega kergendust. Kunagi on see olnud minugi meelisvahemik, milles koor saab üllatada oma nõtke musikaalsusega ja laulda, mitte raiuda. Kahjuks jäi siin minu jaoks elamus saamata, kõik jäi veidi liiga vahepealseks. Nad laulsid ilusti – ja midagi muud polnudki öelda. Märkisin endale ära, et kui see koor peaks saama GP-sse, siis mõistan küll: ikkagi noortekoor, hääled sulavad kokku, iga häälerühm oli kõlaliselt kõigiti esindatud, aga oleksin pettunud, et noortekoore sedavõrd ülehinnatakse. Mida tavaliselt on minu hinnangul tehtud.

Voices of Orpheus oli Bulgaaria kammernaiskoor, 16 häält, seega pigem ansambli mõõtu. Ootasin neilt Balkani maade rahvalaulule omast lauluvõtet ja harmooniaid, kvindis ja kerget kõri peal laulmist. Selle asemel oli lihtsalt korralikult lauldud kiriklik muusika naisansamblilt. Tugevad hääled, sageli vibraatoga, ent mitte häirival määral. Lootus saada stiili- ja žanrivaheldust kahjuks ei teostunud – see eksootilisuspauk jäi saamata.

Kammerkoor Alumni Heidelberg on Saksa segakoor, kes oli avakontserdil esitanud kaks romantismiajastu lugu ja mitte ka meeletult kõrgel tasemel, aga ometi köitvalt, naudinguga, veenvalt. Need polnuks minu loovalikud, kindlasti polnud nad ka tugevaim koor, aga hoidsid siiski tähelepanu – ka kohustuslikku kava esitasid nad musikaalselt. Nad polnud ehk GP pretendendid, aga midagi atraktiivset neis siiski oli. Tänu neile sai kuulda ka seda üldtuntud Saksa kooride diktsiooni, mida on kiidetud peaaegu uskumatuseni, aga millele võin isegi nüüd alla kirjutada.

Segakoor Austrums oli kahest Läti koorist see parem. Avakontserdil tekitasid nad teatavat kahjurõõmu sellega, et õigupoolest lihtsa kõlaga laulus enam-vähem põrusid (tajud helipildist, et oleks nagu kulminatsioon, aga pole kedagi, kes seda kulminatsiooni teeks, rääkimata mustustest). Ootamatumal kombel olid just nende naised kahvatud, mehed pidid latti hoidma. Kohustuslikku kava esitasid nad siiski väljapeetult. Ennistine söakas iroonia nende suhtes asendus kergitatud kulmuga – ikkagi pretendendid. Vähemalt seni kõlas hästi, kuni sa nende dirigenti ei vaadanud. Nonde dirigent viibutas kõiki liikumisi, saagis isegi aeglastes lugudes tarbetu hooga ja tegi kuulamise raskeks. See hakkas mindki segama – ja ma olen dirigentide suhtes tavaliselt üsna pime.

S:t Jacobs Vokalensemble’i kohta polnudki ma suurt midagi üles kirjutanud – mis sa ikka kirjutad, kui ollakse nii selgelt favoriidid? Tõsi, kohustusliku laulu esimene noot (ja üldse nende esinemise esimene noot) oli veidi ebalev, aga sealt edasi kõlas kõik enam-vähem nõnda, et paneks otsemaid plaadile. Ühehäälses loos laulis algul naiskoor, kõlades viieteistkümnekesi tugevama naiskoorina kui Bulgaaria oma; seejärel meeskoor, kes neljateistkümnekesi oleks pakkunud konkurentsi mõnele meeskoorile (keda tänavu kahjuks polnud). Ma pole vist eal tundnud nii tugevat tungi plaksutada konkursikava keskel kui nende eelviimase, kaasaegse loo järel. Tegemist oli Janis Ozolsi, konkursi korraldaja seadega Läti rahvalaulust – ega see tarvitse ju midagi tähendada, aga millegipärast mõjus see peafavoriidi bravuuritsemisena.

Gratia segakoor Indoneesiast üllatas nunnudusega. Olen kuidagi liiga harjunud sellega, et indoneeslased saabuvad Euroopasse oma võimsa vibratsiooni ja ooperikooriliku massiivsusega ning lajatavad kogu oma olekuga, otsekui öeldes: “Me oleme Kagu-Aasiast ja me maksame!” Gratia aga tuli lavale, dirigent sammus koori ette, vaatas oma lauljatele otsa, vaat et annab kohe noodid, ent keeras näoga publiku poole – ja kummardas kogu kooriga publikule. See mõjus eheda tänulikkusena, et ollakse, et kuulatakse, et luuakse ühist koorisündmust. Selle nunnuduse tõttu ütlesin teistele kohe, et ei-ei, neilt ei tule sellist tervet publikut ehmatavat “Iuppiteri”, millega üks Kagu-Aasia koor kunagi publiku võpatama pani. Nad olid tõesti musikaalsed: laulsid kogu kehaga, mõlemad read õõtsusid kaasa ilmse rõõmuga (kui tihti on nii, et kooril on ainult esimene rida täielikult kohal?). Kohustuslik Richards Dubra oli väga korralik, teised märkisid ära, et ilmselt senise konkursi parim. “Abendlied” oli delikaatne ja väljapeetud. Tuli aga välja, et need kaks laulu olid vaid selleks, et publikut lohku tõmmata. Kolmanda loo, Gyöngyösi “Domine Deus Meus” alguses tuligi ära nende “Iuppiteri”-plahvatus, pool publikut võpatas. Ja ometi jäi neist selline mulje, et oleks nad võimaluse saanud, oleks nad seepärast vabandanud ja nentinud: “Aga oli ju tore lugu?” (Oli küll.)

Läti segakoor Norise kõlas iseenesest korralikult – kõik häälerühmad olid kõlaliselt esindatud – aga ega keegi säranud, lauldi lihtsalt ära. Kohati kõlasid vokaalid liiga küünitavalt, otsekui vajaks päris õigesse nooti jõudmine mingit lisapingutust ega olegi enesestmõistetav. Kõhklevalt küsisin endalt, kas nad on ikka A-kategooria? Ja siiski, neid ei saanuks millekski vähemaks tembeldada: liiga sageli oli kuulda toekalt lauldud täpsete akordidega kaasnevaid ülemhelisid, mis pärlendasid seal üleval ning kinnitasid, et ikkagi muusikud. Iga koori igas loos oli neid vilinaid iseenesest kuulda, otsekui kinnitamaks: isegi kõige nõrgemad meist teevad oma häälega imesid. Aga jah, nemad mulle üldse ei meeldinud, kõigi nende ülemhelide kiuste.

Viimasena, ent kindlasti ja eales mitte vähemolulisemana – Eesti koor. Kammerkoor Encore. Tugeval konkursil on maru raske kuulata Eesti koori, teada neid laule ja püüda säilitada objektiivsust. Juba ainuüksi lapsepõlves kirikus lauldud “Mu mano tulge latse” teeb hindamise võimatuks, ehkki võiks kohe öelda – alustada ilusahäälse meessolistiga oli meeldiv vaheldus ja meloodia ise oli nii soe, et mõjus väga hästi. Hea oli seegi, et meie romantism eristus – koguni kolm koori tegid Rheinbergeri “Abendliedi” (Indoneesia koori oma ilmselt parim, kuigi mulle jubedalt meeldis Dublini noorte tenorite hele kõla), kolm koori tegid Elgarit (kontrollisin: ei olnud mingi sünni- või surma-aastapäev, lihtsalt andekas helilooja). Ainult üks koor tegi Tobiast. “Ascendit in Coelum” on raske laul, aga saadi väga hästi, väga voolavalt hakkama. Natuke hirmutas see, et minule tuttavate lugude ideaalversioonidega võrreldes oli tenorit nõksa vähem, kui tahtnuks, üks-kaks kandvat kõrget häält veel ja kõik olnuks paigas. Pärastisel arutelul selgus, et neil oligi üks tenor jäänud koroonasse. Samas on mul alatine häda tenorite osakaalu ülehindamisega (olles isegi tenor): enamiku jaoks palju tähtsam bass oli neil võib-olla konkursi sümpaatseim, naised olid ka väga head.

Esimesest voorust jäi veel püsima avakontserdi mulje, et neli GP koori on lukus (S:t Jacobs, Norra naiskoor, indoneeslased ning iirlased), küsimus viiendas kohas. Kuna Austrums tegi vahepeal ilge arenguhüppe, siis tundus see olevat kahevahel. Või meeldib žüriile ikkagi Soome noortekoor? Nad võiks ju ometi näha, et Encore’il on rohkem pakkuda. Aga ei, teine kategooria on veel, ärme raiu midagi kivisse – see viies koht jõuab veel paika loksuda.

***

Kahe vooru vahel oli pooleteisetunnine paus. Piisav, et jõuda maha istuda ja arutada koore, panna paika isiklikke edetabeleid ja võtta läbi üksiklugusid (“Aga milline abend Sinus enim lied’is?”) või lihtsalt puhata. Kas jõuab käia suplemas Baltijās jūras? Ah, selle vihmaga pigem mitte …

***

Teine kategooria, vaba kava keeras kõik senised eelarvamused pahupidi. Miks kõlas enamik koore nõnda, nagu esimene, ülikarmide nõudmistega kategooria olnuks neile palju loomulikum ja vabam? Vahest läks kogu ettevalmistuse mahv esimese vooru lugude peale ning teises voorus mõeldi üle, mis peaks kuuluma ühte konkursikavasse ega tehtud oma muusikat. Ideaalis peaks olema nõnda, et vabas kavas saab tõesti teha seda, mis hing ihkab, aga mitmel kooril sattusid valikud olema kuidagi hirmuskramplikud.

Võib ka olla, et ma üldistan esimese koori põhjal. Lõpuks pääsesin kuulama positiivse eelarvamusega palistatud Iiri noortekoori. Nad otsustasid seekord flirtida B-kategooria piiriga. Kui palju võib ära rikkuda lugude valik! Kulla inimesed, te tegite juba romantismi, “Abendliedi” õhulisus sobis teie kõlale, te petsite meid kõiki ära, aga vabasse kavasse võetud Schütz ei luba endaga niimoodi teha! Hele ja õrna tooniga Schütz pole Schütz, vaid mingi jura – ja mitte selline, mida esitada rahvusvahelisel Baltijas jūras konkursil. 

Sealt edasi on raske tajuda, mis oli tegelikult hea, mis mitte. Norra naised olid vinge tooniga, aga oleks tahtnud midagi mahedamat vahele: siin läks veidi ühte auku dünaamiliselt. Toon kandis, aga kõrv väsis. Soome noortekoor oli ennast esimese kavaga täielikult ammendanud, seekord tehti kaks lugu: Pärdi “Bogoroditse Devo” ning üks teine. Kaaskuulaja eelarvamus: “See teine laul peab ikka jube pikk olema, “Bogoroditse” on ju selline pisike tsurakas.” “Mine tea, äkki teevad nad seda väga aeglaselt.” Esimeste üsna aeglaste taktide kõlades oleks peaaegu naerma hakanud. Otsekui nad vajanuks põhiloo kõrvale täpselt üht laulu ajatäiteks ja valituks osutus Pärdi üks tuntumaid koorilaule. Konkursil ei saa aga ühtegi laulu võtta kui lisapala: iga lugu peab olema sinu sealoleku õigustus ja see peamine, mille pärast sind kuulama tullakse. Bulgaarlased võtsid naiskoorina kavva Bruckneri “Locus iste”, mis kõlas pingutatult. Vabas kavas ei pea end lõdvaks laskma, aga keegi ei nõudnud enam romantismi. Tõepoolest – tehtagu oma trumpe, ärgu võetagu romantismi ainult seepärast, et see võiks meeldida konkursižüriile.

Korraks pakkus vaheldust Saksa kammerkoor Alumni Heidelberg, kes oli oma trumbi ehk Saksa romantismi kirikus ja kohustuslikus voorus juba paljastanud. Ja nad otsustasid, et võtavadki vaba kava veidi vabamalt ning esitavad midagi pigem kontserdilikku. Kim André Arneseni “Even When He is Silent” oli ka esimene selle vooru lugu, mis mõjus liigutavalt. Veidi tõmbasid nad endale vee peale kelmika looga “I’m A Train”, mis läks puterdamiseks ja polnud päris veenev (ega kuigi konkursilik), aga nad olid siiski sümpaatsed. 

Segakoor Austrums tuli lavale oma meeletult vehkiva dirigendiga. Püüdsin neid siiski rohkem jälgida, dirigendi kiuste, ja märkasin lõpuks seda meeletut noodimappide hulka, millelt ei tahetud pilkusid tõsta. Enamikul kooridel lauldi enamasti peast või olid mõnel üksikul noodid, siin aga näis, et kas oli ettevalmistusaeg ahtakeseks jäänud (ikkagi septembri algus) või oli kuskilt värvatud lisavägesid, ent kõik olid noodis kinni. Pole ka ime, et laulud ei hakanud helisema, kuigi noodid olid õiged ja hääled olid korralikud – see polnud koor, vaid lihtsalt üks hulk lauljaid.

Isegi S:t Jacobs Vokalensemble’i kohta olen ära märkinud, et mingides käikudes naised ei jõua sinnasamasse, kuhu mehed just hetk tagasi. Küllap murdekoht – aga selliste poolprofessionaalide puhul ei peaks otsima õigustusi. Indoneesia Gratia koor jättis enesekindlama mulje. Esimese loo järel öelnuks, et äkki nad siiski võidavad – laulsid tugevalt ja enesekindlalt ega läinud lõhki. Siis tuli teine lugu, žüriiliikme Selga Mance “Kalejs kala debesis”, mis oli säärane lippamine, et lauljadki ei jõudnud järele. Hea koor, toekas toon, sümpaatsed ka, aga liiga suur amps. Üleüldse esitati vabas kategoorias liiga palju konkursikavasid, mis ei veennud. Läti segakoor Norisel ja nende kahel šamaanitrummil rütmipillina (küllap nad arvasid, et ühestainsast jääks väheks) pikemalt ei peatu.

Selle vooru päästis kuulamiselamusega kammerkoor Encore. Milline mõnus vaheldus alustada kava “Pulmaliste saabumisega” – läbinisti ehe ja oma lugu, mis pole ehk kohutavalt keeruline, aga näitab koori heas valguses ja mõjub hüpnootiliselt loitsivana, kuni Viro veräjäd saavad avatud. Seejärel dirigendi Karin Tuule kirjutatud “Unelaul”, mis jätkas hüpnoosi: äiutas, aga ei tüüdanud (vahele tenorisolisti ägedad aaeeaad, kui kellelgi olnukski kiusatust väsida). Ja kas on midagi paremat, millega lõpetada üht intensiivset konkursipäeva, kui Mart Saare “Noore veljo, veeritäge”? Oleme eestlased, tasase maa rahvas, aga lauldes oleme omadega “MÄ-E-SSÄ”. Olnuks parima kava preemiat, oleks me selle otsemaid neile andnud. Nüüd tundus Encore’i GP palju käegakatsutavam – aga mida ikka kommenteerida väsinud kõrva ja isiklike eelistuste baasil. Mine tea, kui tülpinud võisid näiteks indoneeslased või iirlased olla eesti rahvalaulust. 

***

Ühel hetkel istuski Eesti delegatsiooni nelik koos Encore’i dirigendi ja hääleseadjaga ning arutas kõike, mis nähtud ja kogetud. Räägiti konkursiasju (piilutakse telefoni), siis sujuvalt Eesti kooriklatši (piilutakse telefoni), siis muid asju (piilutakse telefoni, tuligi teade!), kuni Karin Tuul ütles midagi – ma ei kuulnud, mida täpsemalt, aga terve laudkond pistis huilgama ja õnnitlema. Lisaks Encore’ile olid sees enesestmõistetavalt S:t Jacobs, indoneeslased ning Norra naised, viiendaks oli Läti koor Austrums. Õnnitlused ja võidurõõm, seejärel magama. Järgmisel päeval polnud küll pikka kooride kuulamist, aga pidi ikkagi tulema intensiivne päev.

JÄTKUB

Õppereisi korraldas Eesti Kammerkooride Liit, toetas Eesti Kultuurkapital.