Tekst: Tõnis Hallaste (Kammerkoor Kolm Lindu)
Fotod: Kaspars Teilans / IBSCC

Jūrmala konkurss – ametliku nimega rahvusvaheline Läänemere koorikonkurss (International Baltic Sea Choir Competition ehk IBSCC) – koosneb kahest päevast. Viimati sai blogi lugeja lugeda esimesest päevast, iga koori kahest konkursivoorust. Teine päev on mahult lühem esimesest, ent sisaldab põhilisimat, mida konkursi kohta mäletatakse: poodiumikohtade järjestust ning järeldusi tervikust. 

GP-s astusid esimesena üles indoneeslased. Astusid lavale, dirigent samuti – ja kummardasid publikule. GP on alanud ja me võisime kõik olla tänulikud, et me siin olime. Seekordne “Kalejs kala debesis” oli kindlasti veenvam kui laupäevane. Ent esitada GP-s järjest kaks lätikeelset laulu? Tundub natuke rumaluseni julge. Kaaslased arvasid, et kaalutlus oli ehk “tunne oma publikut” – täie Indoneesia kavaga oleks tembeldatud endid eksootiliseks ja ehk oleks jäädud kaugeks. Ent milline Eesti koor läheks näiteks näitama sakslastele, kuidas esitada Mendelssohni? Inglise keele puhul seda tõrget mul ei teki, ikkagi lingua franca, aga lätikeelset laulu tehes ei tea ju isegi, millega alt minnakse. Lisaks nootide täpsele ärategemisele koosneb koorilaul ju täishäälikute ootamatust värvingust, mil oma mõju tämbrile ja veenvusele.

Teine oli Norra akadeemiline naiskoor, mis tegi lõpuks seda, mida nad enne vältisid – ilusat piano’t. Hea GP-kava, milles nad ei pidanud pugema välja tont teab mis mallist: laulsid enesekindlalt ja hästi. Professionaalse kõlaga koor, kes hämmastasid oma kontaktiga laulja ja dirigendi vahel. 

Väikse kõrvalepõikena üks pisuke ülestunnistus: ma ei saa publikust vaadates aru, kas tegemist on hea või tõesti suurepärase dirigendiga. Lauljana tajun ma koorijuhi peamise töövahendina tema teravat kõrva ja prooviperioodi aegseid korrektuure ja kohendamist ja sealt tulevad vahed sisse heade ja lähes geeniuste vahel. Minna aga kuulama võõrast koori ja tunnetada peale vaadates, et see dirigent on ju peajagu üle kõigist teistest, see tundub mulle arusaamatu. Kontserdil dirigendikäsi ja -keha (ja pilgud ja hingamine ja sammud – aga metonüümiliselt kirjeldataksegi seda kõike ju dirigendikäena) aitab mul lauljana musikaalsust suunata, aga seda seedin pigem alateadlikult ega oska teadlikult eritleda, mis see nüüd oli, mis töötas, mis mõjule pääses.

Seetõttu osutan oma palju pädevamate delegatsioonikaaslaste (kõik kolm õppinud ja tegutsevad dirigendid) sõnadele, kes hirmsasti kiitsid seda dirigenti, tema käeliigutusi, veelgi enam aga tema kontakti oma lauljatega. Mulle tundus üllatav eelkõige see, et nii suur koor ja kõik kõlasid nõnda koolitatud häältena, muutumata samas massiivseks ooperikooriks. 

Kolmandaks Austrums, kes ei tarvitse kurvastada mõttest, et nad olid GP kõige nõrgem koor. Nende kava oli iseenesest hea, nende lauludega on GP-sid võidetud küll. Kaks nende laulu hakkasid mul pärast isegi kummitama – bollywoodiliku “Balleilakka” suurepärane tenorisoolo ning Randall Stroope’i “Conversion of Sauli” mingid jupid –, seega lauluvalik meeldis küll. Ainult et muusikalised valikud ei meeldinud. Whitacre’i “With a Lily in Your Hand” võinuks siiski kuulmata jääda, ei olnud üldse hea versioon. 

Neljandaks Encore. Esimese loona kõlas nende kohustusliku kava viimane lugu, Dobrinka Tabakova “Alma Redemptoris Mater”. Konkursil ei osanud ma sellest midagi arvata, kõrvad olid väsinud ka ja oli liiga palju muretsemist ootamatult hästi esinenud konkurentide pärast. Seekord avalauluna oli see esimene teos GP-s, mis tõi pisara silma. Selles oli midagi habrast, harrast ja liigutavat ja ma ei saanud sellest tundest kuidagi välja ka teise loo ajal, milleks oli Mart Saare “Mis sa nutad, tammekene”, mis on samuti sisendusjõuliselt kurb lugu. Viimane lugu oli käbedam, üks ehe GP-pala, ilmekas ja efektne, muutumata sealjuures raiumiseks.

Viiendana tuli lavale S:t Jacobs Vokalensemble. Nende esinemise järel oli tunda, et neil oli strateegia paigas – esimeses kahes voorus tagada edasipääs GP-sse pigem üsna stabiilsete ja rahulike kavadega ning alles seal õitseda. Esimese loo järel pääses minu ees istuva naise suust valla: “Hoi, doi, doi!” Ma ei teagi, kumb mõte mulle rohkem meeldib: kas see, et see tähendab läti keeles umbes “Assa sindrinahk!” või see, et need häälikud ei tähendagi midagi ja tädi oli viidud sõnatu läilutuseni. Teine lugu oli veidi aeglasem, rahulikum, kolmas jälle efektne GP-pala. Valju aplausi ajal kirjutasin endale märkme, et ega me ilmselt pääse nende võidust – juhul kui GP on tühjalt lehelt. Välja minnes ja teistega mere poole, Baltijās jūra poole sammudes paistsid teisedki olevat sama meelt. Ent kuhu paigutada Encore võitjate nimistus?

Ülemeelikust merre sukeldumisest pole ehk midagi öelda peale selle, et seetõttu jäime ilma GP kooride järgsest külalisesinejast Raxtu Raxtist. Ent kuidagi ei tundnud sellest puudust – ühel varasemal aastal on olnud vokaalansambel, kord oli elektrooniline muusika, seekord siis folkansambel. See on alati väike teemavälisus ühel väga muusikaküllasel nädalavahetusel. Või kas just teemavälisus, aga paletipuhastus siiski. Me eelistasime karastavat puhastust hoopis Läänemere jahedatest lainetest.

Ja lõpuks auhindade väljakuulutamised. Kõik dirigendid läksid lavale ühte rivvi ja tulemusi hakati teatama tagantpoolt ette. Võtsin kava lahti ja olin valmis kohti üles märkima. Viimased olid bulgaaria naised. Ei üllatanud, kirjutasin üles ja võtsin lahti Läti segakoori Norise, et olla valmis märkima neid eelviimaseks. Eksisin, eelviimaseks jäi hoopis Saksa kammerkoor Alumni Heidelberg. Olgu, natuke üllatas (nad said parima ühehäälse loo eripreemia, seega arvasin neid kuuluvat esikuuikusse), aga mis siis ikka, avasin jälle Norise lehekülje. Järgmisena Dublin Youth Choir. Üllatusin veelgi rohkem, aga ei hakanud mõttes vastu vaidlema (ikkagi see Schütz). Kas on nüüd järgmiseks Norise? Ei, Soome noortekoor hoopis (nii et neilegi ei meeldinud see, mida Valter on proovides nimetanud pehmotamiseks). Alles siis tuli Norise. 

Viienda ehk GP viimase koha (ehk kõige vähem tublid kõige tublimate sõelal) sai Austrums. Neist pügala (või noh, 0,34 punkti võrra ehk kolmandiku pügala) jagu eespool meie Encore! Juubeldused, ühel kooril ajalooline hetk, kümnete inimeste isiklik ajalooline hetk, mis jääb nendega igaveseks. Nad on väga tore ja sümpaatne Eesti seltskond ja teevad rõõmustaval tasemel ja rõõmustaval moel Eesti muusikat, tundsime kõik suurt heameelt nende üle.

Nüüd oli aga aeg rahalisteks kohtadeks. Kolmanda koha väljakuulutamisel polnud ühtki nime, mis pannuks saali veel enam rõkkama kui see: S:t Jacobs Vokalensemble. Hõiskasid poolehoidjad, hõiskas koor ise (kuivõrd tahes polnuks neil kurgus pettumuseklomp), aga veelgi enam lõhkesid rõõmuplahvatused kahe järelejäänud koori seas, kes olid rabatud rootslaste kohast ja nende endi kohast rootslastega võrreldes.

Teine koht – ai, oot, ma unustasin lahti kirjutada teised lisapreemiad. Parima ühehäälse loo preemia sai Saksa koor, aga seda ma juba ütlesin. S:t Jacobsi koor sai Dzintari kontserdisaali eriauhinna. Parima dirigendi preemia sai (mu kaaslaste meelest loomulikult) Norra dirigent. Naised said ka parima kohustusliku pala preemia. Indoneeslaste Gratia koor sai kõige atraktiivsema esinemise eriauhinna. Lisaks said nad rahva poolt hääletatava publikupreemia (ei saanudki kumbki Läti koor, kuigi hääletamisel osalesid, kui ma õigesti aru sain, ka Läti televaatajad. Aga indoneeslased olid siiski väga nunnud.) Seega olid mõlemad esikahe koorid lisaauhindade poolest kenasti ära märgitud, mõlemad väärinuks seda peavõitu. 

Teise koha sai Gratia – ja juubeldamist oli palju. Naiskoori rahvas juba nuttis, kuigi milleks, esikohta polnud veel välja kuulutatud. Kõik seisid veel väärikalt, oodates lõpu vormistamist, kuni Norra dirigent tegi väikse võidutantsu, väiksed võidurõõmsad kallutused paremale-vasakule, mispeale publik naerma hakkas ja korraldajad vabastasid ta sellest pingest. Nimi kuulutati välja – Oslo Universitates sieviešu koris ehk Kvindelige Studenters Sangforening ehk The Women’s Choral Society of the University of Oslo ehk Oslo ülikooli naisüliõpilaste lauluselts. Tegemist on esimese naiskooriga, kes lahkub Jūrmala konkursilt peavõiduga – veidi ollakse eelistustes kaldu segakooride poole. Mis teeb nende võidu seda erilisemaks.

Võitja väljakuulutamise järel sammub võidukoor lavale ja laulab kohustusliku laulu. Enamasti on olnud nõnda, et võidukoori dirigendi käe järgi laulab seda lugu terve saal (sest saalis olid koos kõik GP-sse pääsenud koorid, kes kõik laulnuks peast, välja arvatud siis Austrumsi lauljad). Seekord pugesin korraks Encore’i laulja juurde ja küsisin nooti, aga ta ütles, et tal pole naiskoori versiooni. Kuigi endal oli tunne, et seaded olid samas helistikus ja see poleks pidanud segama, nägin, et terve ülejäänud saal samuti vaikis, naiskooril lasti üksi laulda. Kui korraldajad soovisidki kogu saali kaasatulemist lauluga, jäi sellealane kommunikatsioon tiba poolikuks.

Sellega lõppes siis tänavune Jūrmala koorikonkurss. Oli ootusi ja ootamatusi, oli üllatusi ja pettumusi. Üks peamisi õppetunde, mille ma siit lauljana sain, oli mõte, et kõige edukamates koorides võidutseti toeka tooniga. Kõige paremates koorides – Norra naiskooris, Gratias, S:t Jacobsil ja ka Encore’il – puudus “koorilauljalik” tagasihoidmine, keegi ei teinud lauldes mööndusi mingi sametiselt ühtlase noortekooriliku terviku huvides, kõik olid heas mõttes solistidena väljas. Mõnikord on olnud tunne, et hääleseades juhendaja nõuab sinult üht – kogu kehaga laulmist –, siis lähed tagasi kooriproovi ja loobud sellest, püüad ikka laulda nii, nagu tavaliselt. Ent sellest konkursist jäi tunne, et kõik peaksid ikkagi proovima jääda sellise tooni tekitamise juurde, mille nad seadja juurest saavad. 

See avastus mõjub ehk triviaalsena – et head koorid on need, kus inimesed ka reaalselt laulavad. Ometi jäi tunne, et toimunud oli mingi nihe selles, mida enim eelistatakse. Tükimat aega on esile tõstetud noore koori kõla, ilusat laulu, pehmeid ja kokkusulavaid hääli. Sest pole midagi jubedamat sellest, et keegi kostab välja. Jūrmalas võidutsesid ent koorid, kes ei pidanud tegema neid vokaalseid mööndusi, tagasi hoidma, pehmotama. Norra naiskoor, indoneeslased, S:t Jacobs – kõigi nende lauljad teadsid, et üksik hääl ei kosta välja, kui kõik laulavad tooniga. Kui sealjuures osatakse teha ka piano’t, siis ongi jackpot. Või grand prix. 

Jūrmala linn mõjub oma mastaapide poolest pisikese, armsa, romantilise kohana – kujutlege rahvusvahelist koorikonkurssi näiteks Haapsalus või Viljandis. Juba selline asukoht ei lase konkursitervikul lõhki paisuda, vaid laseb muuta üht septembrikuist retke muusikasügavustesse igakordseks sümpaatseks teekonnaks. Samas saad alati osa maailmakultuurist – kohale tulevad koorid Saksamaalt, Iirimaalt, Indoneesiast, kaugemaltki. Jūrmala konkurss pole Jūrmala festival, siin pole kontserte, mis pakuks tervet hulka üksikelamusi. Siin on hoopis kogu selle nädalavahetuse muljete kontsentreeritus üheks tervikuks, mis teeb sellest ühtekokku ühe suure Elamuse. Teinekordki!

Õppereisi korraldas Eesti Kammerkooride Liit, toetas Eesti Kultuurkapital.